Kirjutasin kolm aastat tagasi, aga ikka on sama.

”Üks kohv, palun.”
”Tavaline?”
”Jah, tavaline.”
”Piima? Suhkrut?”
”Ei, aitäh. Lihtsalt kohv.”
”Palun, ole lahke.”
”Ma tänan sind.”
”...”
”Kuidas sul läheb? Nii muidu.”
”Mul läheb.. hästi. Ja endal?”
”Nagu ikka.”
”Nagu ikka?”
”Jah, nagu eile, nagu homme, nagu täna. Nagu ikka.”
”Ja kuidas täpselt siis?”
”Noh, alati võiks paremini minna, nagu öeldakse.”
”Kes ütlevad?”
”Mina ütlen.”
”Sina?”
”Jah, mina, kes muu ikka mulle midagi ütleb.”
”Mis sul jälle viga on siis?”
”Kurat seda teab, hüpohondria ilmselt.”
”Mis asi?”
”Hüpohondria, noh - raskemeelsus, kurvameelsus, haiglaslikult rõhutud meeleolu. Ma ei naera enam üldse.”
”Sa ei naera enam üldse?”
”Ei, kui ma just väga purjus ei ole. Kui ma pudeli veini ära joon, siis läheb haigus mul meelest.”
”Hea, et mul seda probleemi pole.”
”Hüpohondriat?”
”Ei, seda veini jama. Ma ei tarbi alkoholi nimelt.”
”Või nii.."

* * *

”Su kohv jahtub maha.”
”Pole hullu, mul pole tema jaoks eriti tuju niikuinii.”
”Mis tulid siis siia? See on kohvik, siia tullakse ju kohvi jooma.”
”Või hoopis millegi muu pärast.”
”Mille siis?”
”Usuks sa mind, kui ütleksin, et sinu?”
”Minu? Miks sa peaks minu pärast siia tulema?”
”Marple, vasta mulle - usud sa mind?”
”Muidugi ma usun sind, Stef. Sa oled mu sõber ju. Mis sest, et ma sind kolm kuud ei näinud vahepeal. Mis sellest, et sa ette teatamata kolmeks kuuks lihtsalt ära kadusid. See pole ju üldse oluline, et ma iga päev lootsin, et tuled tagasi ning iga jumala kord kui keegi uksest sisse astus, oli mu südames lootus, et siseneja oled sina.”
”Anna andeks, ma pidin lahkuma. Ma ei saanud enam siin olla. Üks hetk veel siin ja ma oleks hulluks läinud. Päris kindlasti kohe. Ma ei teadnud, et mu lahkumine sulle haiget teeb.”
”Ah, mis haiget, ma mõtlesin lihtsalt, et kuidas sa kohvita hakkama saad. Minuga oli kõik korras. Alguses mõtlesin, et kuhu sa kadunud oled, aga peagi ununes seegi. Nagu mul kliente veel vähe oleks.”
”Siin pole kedagi peale minu. Ja sa just ütlesid, et lootsid iga päev, et tulen tagasi.”
”No paljugi, mida ma ütlesin. Mul läksid sõnad sassi. Ma ei lootnud midagi. Mida sa endast õige arvad?”
”Marple, kallis, sa ei pea salgama. Ma kuulsin ju su sõnu.”
”Vali sõnu, pole ma sulle mingi kallis.”

”Saad sa ehk jaama vahetada? See lugu ei meeldi mulle.”

Ta võtab puldi ja suunab selle lae all kõikuva raadiumi suunas. Inimtühja kohvikut täidab vaikus. Kostab vaid kraanist pesemata klaasile tilkuv vesi.

”On nii parem?”
”Polnud vaja seda täiesti välja lülitada.”
”Ma tahtsin.”
”Kui tahtsid, siis tahtsid. Minul pole siin kunagi mingit sõnaõigust olnud.”
”Miks peakski olema? Sa ei tööta ju siin. Kui kohv joodud, hakka astuma.”
”Kuhu?”
”Siit minema. Ega siin mõni sotsiaalhoolekanne pole. Lähed sinna, kuhu vaja.”
”Aga mul pole vaja.”
”Minul on, Stefan, minul on.”
”Aga kui mul pole kuskile minna?”
”Kodu sul ju ometi on!”
”Ma ei taha koju.”
”Või sina ei taha koju?”
”Ei, ei taha.”

Semiootika konspekt:

Kuulasin ja kuulasin kuni enam ei suutnud. Ei ole seda vastupidavust ikka mul. Pool tundi, ei rohkem. Ei suutnud ja vajusin unne; oli hea magada. Unenägu muidugi ei mäleta, nagu ikka, aga hea oli, väga hea. Akadeemilisel olles pole enam süümepiinu ka. Piinlik pole ka enam. Piinlik pole juba ammu. Ühesõnaga, hea on olla koolis, ilusate inimeste keskel.

Mis elu see siis oleks, kui keel meil valetada enam ei lubaks? Valetama peab. Peab ilusaid sõnu otsima, ütlema seda, mida tahetakse kuulda. Kuulama seda, mida tahetakse öelda.

Tõsi on see, mida ütlen mina. Nii on.

Alati pole väga selge, kas ma olen väga tark või väga loll. Vahel on aga selge, kust tulevad minu teadmised. Jumalast. Meie kõigi isast. Alati pole tõde tõde.

Asjad on, sest nad on.

Sain nüüd õhtul ühe oma elu armastusega kokku. Jalutasime, jõime Radissoni katusekohvikus kohvi ning rääkisime inimesi taga. Hiljem läks ta muidugi koju, tulevane elukaaslane pidi talle varsti järgi tulema. Mul on hea meel, et tal hästi läheb. Armastatul, mitte sellel. Muuseas sain teada, et hommikul peaks kool algama jälle. Veider, ma ei olnud sellele mõelnudki. Et nüüd peaks alustama jälle, kui ma tahaks. Aga noh - ma ei taha, praegu vähemalt mitte. Sügisel, siis kui uued rebaseneiud tulevad, siis jälle. Enne ei näe eriti mõtet. Elu tuleb ikka võtta selle lihtsa, ent ometi samas nii ilusa põhimõtte järgi - las minna.

Märkused iseendale. Vaata, mida sa räägid. Otsi endale korralik töö. Piirdu ühe õllega.

Vastuseks E-M'le. Aitäh. Ikka on hea, kui on hea. Ma nüüd teen mõned päevad tööd ja siis oleme jälle sõiduvees. Aga meile võib alati helistada. Vajadusel aitame kõigega.

Märkused iseendale. Nägin täna Kadri Bussovit, ta polnudki nii õudne kui teleekraanil paistab. Ekspressi ristsõna-näod: Maara ja Lõbu.

Külmas toas magamine ei tule kasuks. Ega ka öösel trepil sigarillo suitsetamine. Ega ka kogu korterisse toodud alkoholi ärajoomine. Või mitte päris kogu, veini on ikka veel liitrite kaupa üle. Ja kohutav on, kuidas peale külalisi korter alati nii räpane on. Ma ei tea enam, kas ma väga tahan sünnipäeva siin pidada.

Nad on siin nüüd mõlemad paar päeva olnud. Nii Artjom kui Kass. Hea on, kui inimesed majas on. Täna käisid külalised veel ka. Hea on.

Ploomivein on hea mõte. Aga palun, piirdume ühe klaasiga. Ma ei suuda enam taluda seda tunnet, mis mul tänasel "hommikul" jälle on. See ei ole normaalne.

Oh, neetud. Kuhu kõik aeg kadunud on? Kuidas ma selle essee tähtaja nüüd niimoodi mööda lasksin? Kuidas ma E sünnipäeva täitsa ära unustasin? Kus kõik raha on? Aga - pole hullu. Jätkame.

Kuskilt on tekkinud arusaam, et mina ei vaja teid. Välja tuleb, et nii ongi. Mina annan pidevalt vihjamisi märku, et põhimõtteliselt - vabandust väljenduse eest -"kerige perse, värdjad". Kuidas teisiti saakski tõlgendada neid lõputuid katseid teiega juttu rääkida, neid sõnumeid ja telefonikõnesid? Kuidas teisiti mõistet kutset dringile? On ju loogiline, et kui keegi teid kuskile kutsub, siis ta tegelikult teid vihkab. Nii minagi.

Palun, mu kallid kaaslased, saage aru - ma vajan teid palju kordi rohkem kui te eales ette kujutada suudate.

Ma oleks sinuga rohkem ju suhelnud, aga need teised hirmutavad ära mu alati. Ma vabandan, mu väike sõber.

Ei saa nüüd mitte vaiki olla. Statistika mõtteks tuleks üle lugeda ja kirja panna ka tühjaks joodud pudelite arv. Kapi otsas oleva taarakoguse järgi saab ka juba muidugi juba järeldusi teha. Meelde tuleb jätta tõsiasi, et enne jõule oli kapi otsas vaid vabariigi lipp, ei muud. Ja ega ma siis niisama - on, mida tähistada. Esmaspäeval lemmikeksi sünnipäev, teisipäeval kooliõe oma, eile Sinu oma. Küll tänase jaokski põhjuse leiab, tuleb vaid otsida. Kõigest hoolimata tunnen ma end paremini kui viimase kolme aasta jooksul üldse olen tundnud. Aeg näitab, milleni see kõik viib. Kassipoeg tuleb loodetavasti juba lähipäevil, korterinaabrid on olemas. Vahel mõtlen, et mis Joey kavatseb teha, kui ta tagasi tuleb? Kus ja kellega tema elama hakkab? Kas K mäletab, et ta lubas minuga suvel Jaapanisse sõita? Kas võtta akadeemiline kohe või oodata sügiseni? Nii palju lahtiseid küsimusi, aga vastuseid ei kelleltki. Kus on kogu vastukaja senisele tegevusele? Aidake mind ometi.

Põhiküsimus: kuidas sundida end lugema kõiki neid?

Damn, that's a good one.

http://www.youtube.com/watch?v=oiWQwJltVwg

Freezepop - I am not your gameboy.

Ma soovin Sulle endiselt vaid kõige paremat, igavesti. Nii ka tänase päeva puhul - palju ilusat ja head.

Aga kes ütles, et ei tohi kõike raha kohe ära raisata? Eriti, kui on teada, et kogu aeg juurde tuleb. Kahju ainult, et reedel klubisse ei jõudnud. Kahju hakkas, endast. Tänase päeva ainus hea asi on avastus, et Sina ikka veel siin lugemas käid. Huvitav, mida selle aasta veebruar endaga kaasa toob?

I find it kinda funny, I find it kinda sad..

Kui esmaspäeval sai veel ennast hästi tuntud, siis nüüd on see möödas. Tänane päev lihtsalt on jube. Ma lausa kardan, et ta läheb veel hullemaks. Külm, hall ja mõttetu. Kuulan vaheldumisi nostalgiat ja uusimaid klubihitte ja üritan elus püsida. Relax, take it eaaaaaaaaasy...

Aastavahetuse lugu on see, siis kui ta palus, et ma ära ei kaoks. Nüüd kardan mina, et ta on juba kadunud. Vähemalt minule.

Ma mõtlen vahepeal möödunule ja ei tea, kas naerda või nutta. Õnnest muidugi. Kell on nüüd seitse hommikul. Und ei olnud viimased viis tundi, ju on siis nii mõeldud. Aastavahetus osutus kulukaks, aga oli seda väärt. Veinid, rummikoolad, cosmopolitanid, viinad spraidi ja jõhvikamahlaga ning lõpetuseks tekiilad apelsinimahlaga, mis - tõsi küll - ruttu apelsinimahla vastu sai vahetatud.

Hiline hommikusöök Olde Hansas. Tal oli õigus - nende lihasalat suudab päästa päeva. Asjale pani punkti hedonistlik vedelemine tema juures filmi vaadates. Vahel võib ju elu ka nautida. Või mis sa arvad?

http://www.youtube.com/watch?v=6LNNuENqZIY

Eagle Eye Cherry - Falling in love.