sügisest tulenev äng on enda alla võtnud nii keha kui vaimu. kuskil ei anna miski enam asu. ainult kaugemale ja kaugemale tahaks. ära - igale poole. käin õhtuti mööda tühje tube ringi ja hing ei anna mulle mitte asu. vaatan triibulist seina, katsun käega ahju, klõpsin tv-pulti - ei midagi. kust küll leida rahu? "do now as i say, not as i do.." laulab veetleva häälega neiu. ehk on tal õigus. "or you feel blue..". ma pean siia väga kiiresti kellegi endale elama võtma. muidu kevadet ei näe.

Ah, kurat. Ma olen unustanud. Ma kirjutasin seal olles ühele kommentaarile vastuse ka. Tõsi küll, vihikusse. Nüüd on aeg see ette kanda.

sa küsid - milleks
kurat seda teab
milleks hingan
milleks helistan
milleks mõtlen
milleks saatsin
tolle neetud postkaardi
kurat seda teab

Liiga palju on vaja veel ära teha, et lõplikult magama saaks jääda. Täna hommikul koju jalutades oli taevas selge. Talv on ligidal. Liigagi ligidal. Paari päeva eest käisin raamatupoes. Sain oma lemmiku viimaks peale poolt aastat tagasi. Nüüd ei ole enam tõesti midagi vaja.

Jõin eile paar Sapporo õlut ära. Sushi ja yaki-tori kõrvale. Meelde tulid head ajad, mis muud. Öösel ei tulnud muidugi jälle und. Ka mitte peale kahte klaasi ume-shu'd.

Kaua ma tagasi olen juba? Veidi alla kahe nädala? Veidi üle? Ei tea. Päevad kõik samasugused on.

Ühel päikeselisel päeval tuleb sinna elama minna.