"Äkki ta ei mõtle enam Sulle nii palju?"
"Mõtleb küll, ma tean."
"Kust Sa seda tead?"
"No.. Ta on lihtsalt selline, ta ei suudaks unustada."
"Miks ta siis ei kirjuta Sulle?"
"Aga kirjutab ju!"
"Mitte nii tihti enam.."
"Tal on palju tööd."
"Peale tööd saaks ju ka, või mis?"
"Sa ju tead, et ta ei saa kodust."

... esines edukalt konkursil..

Just lugesin, väga uhke tunne on. Ma ju ütlesin, et Sul hästi läheb.

"See SMS, mäletad?"
"Milline?"
"No see, mille ma tol ööl saatsin."
"Tuleb meelde. Mis sellega?"
"No see ei olnud kogemata."
"Mismõttes?"
"No ta ei olnud kogemata tühi."
"Ega ma arvanudki nii."
"Novot. Ma mõtlesin Sulle terve õhtu ja pool ööd. Ja siis pidin lihtsalt ütlema midagi. Aga."
"Aga?"
"Kartma lõin noh."

Rose,

Mul on tunne, et too trafaretne "Hea Rose" kirjaalgus hakkab kuidagi ära manduma. Mitte, et ta vale oleks, aga kõlab veidralt. Sa tead niikuinii, et Sa kõige parem oled ju. Mina mäletan nii vähemalt Sind.

Töökoht saladus pole, mitte eriti vähemalt. Ma ei suuda muidugi ette kujutada, mis ma teeks, kui Sina sisse astuks. Tööajal ju rääkida ei tohi tuttavate-sõpradega. Piinleks lihtsalt ja üritaks võimalikult palju Sinu lauda asja teha. Vahetaks viis korda tuhatoosi vähemalt, hoolimata sellest, et Sa ei suitseta. Ma pean veel muidugi mõtlema, kuidas ma uue koha Sulle teatavaks teen. Ma ei taha, et see siin lehel kuidagi kirjas oleks. Pole vaja, et valed inimesed millelegi järele saaksid. See ei tuleks kasuks ei töö- ega muudes asjades. Rahulikult võtan ikka. Töö aitab mõtteid summutada ainult. Hea on, kui ei pea kogu aeg mõtlema enda asjadele. Tööl olles mõtled kogu aeg vaid sellele, et too oma pasta kätte saaks ja too teine ei peaks oma mahlaklaasi juba 10 minutit ootama. Eelmises kohas polnud seda nii palju. Õigemini üldse polnud. Kohv valmis ja kõik. Ma ei tea muidugi, kas see Sind huvitab, aga äkki.

Ilmselt sel ajal kui Sina mu kooli ees olid, istusin mina loengus. Ja kummalisel kombel ongi nii - minagi tahan Sind linnas kohata, aga kardan seda samas kõige rohkem. Et kui Sind kohtan, kuidas siis on. Lotman rääkis täna loengus armastusest. Ja armukadedusest. Sellest, et nad pole omavahel seotud. On hoopiski vastandid, sest armukadedus pole seotud armastuse vaid omanditundega. Kui kedagi armastad, tahad Tema jaoks kõike teha, oled valmis kõigeks. Ohverdad Tema nimel kõik, annad ära kõik. Armukadeduse puhul aga hoiad kõik endale. Nii on lood.

Üritan nüüd uinuda, mõeldes ikka Sulle.

Sinu Auguste.

Hea Rose,

Ma kartsin, et oled mind unustanud. Põhjus oli muidugi selles, et ma ei olnud Su kirju kätte saanud. Viga aga oli minus - ma ei teadnud, kust otsida. Nüüd õnneks tulid nad vastu ööd kõik korraga mulle kätte. Sa ei kujuta kui hea meel mul neid lugeda oli. Sa tundsid huvi, et kas ma kõnnin veel neil tänavail, lootuses sind kohata. Aga nagu sa tead, ma ei ole selline. Iseasi on muidugi see, et õhtuti koju jalutades loodan alati Sind eest leida. Või siis see, kuidas ma öösiti vaikselt voodil leban ja aknale koputust kuuldes alati võpatan, lootuses - ehk avaneb taaskord see imeline pilt. Sina seismas tänavalambi valguses minu akna all. Ootamas just mind. Siiani on koputajaks olnud vaid tuul, aga mu lootus ei kao. Kord on kõik jälle hea. Siin ju on ikka paik, kus puhkad välja teest, murest, silmaveest.

Vahepeal üritan ma end lihtsalt tööga lämmatada. Vahetasin töökohta ning uues kohas on pikemad vahetused. Isegi unenäod on muutunud. Pärast eilset 16tunnist tööpäeva nägin ma isegi unes ainult tööd. Ma ei tea, kas see eriti hea muidugi on. See ei vii ju tegelikult Neid mõtteid peast. Töö lihtsalt surub nad alla. Veel sügavamale. Täna, pärast vaba päeva, aga on nad tagasi. Lebasin mõnda aega voodis niisama, suutmata uinuda. Lugesin lehte, kuulasin muusikat, vaatasin lage. Nüüd üritan mõtteid lahti seletada. Ei õnnestu seegi eriti hästi. Mälestused, mälestused.

Tahaksin paluda Sult veel ka ühte teenet. Ma ei tea, kuidas Sa sellele reageerid, aga ma tunnen, et pean lihtsalt küsima. Ma tahan, et mul oleks Sinust mõni pilt. Selline käega katsutav. Praegu on vaid arvutis ja seegi on selline, kus ma oma idiootsuses poole Sinust sõrmega ära suutsin varjata. Sa tead mu aadressi. 10115 on postiindeks. Sa teeks mu väga õnnelikuks, kui ühel päeval koju tulles midagi postkastist leiaksin.

Mina suutsin kogemata Sinu aadressi muidugi ära kustutada. Ta oli mul telefonis sõnumina, aga hoolimatult kustutasin kord kõik sõnumid. Õnneks suutsin meelde tuletada jälle. Ma arvan vähemalt, et suutsin. Kontrollida ei saa ju kuidagi. Aadressi aga läheb mul veel vaja. Ma usun.

Ilusat Sulle,
Sinu Auguste.

"Sa ikka tead, et väga raske on Sinuga rääkida, kui sa lihtsalt vaikid?"
"..."

"Millest sa mõtled?"
"Sinust."
"Miks?"
"Ma ei tea."