http://www.youtube.com/watch?v=JiJ4Ga1_Kl8

Mul on hea, et Sa oled lugenud. Lugema peab. Ja mitu korda. Igas tekstis, mitte ainult siin, aga üldse, on piisavalt palju peidus seda, mida kohe ei märka. Ja vaata, vahel ei peagi kirjutama, vahel piisab lihtsalt mõtlemisest. Öösel või vastu hommikut, siis kui und ei tule. Oled ja mõtled.

Pühad on läbi, kõik oli seekord nagu alati. Kuuske vähemalt polnud. Talv on kõige parem aeg klišeepopi kuulamiseks. Nädala eest klubis käies tuli ära nii Last Christmas kui ühest jõulufilmist tuttav All I want for Christmas is You. Nüüd kodus diivanil istudes tuli jälle nostalgia peale ja otsisin Kaotajate muusika välja. Sest sa tunned vaid, et kõike on nii vähe...

Jääb küsimus - korterinaaber või kass?

Õnne sulle, pisike.

Igavene armastus on see.

Kus on need, kellega ma koos end joovastusse saaks viia vähemalt?

Kurat!
Iga kord, kui ma selle raamatu kätte võttan, viskab ta mulle tõe näkku. Kuivõrd ma oma interpretatsiooni esseed praegu kirjutan "Harjutuste" võtmes, siis läheb nii pea iga päev.

Aga mina, aga mina, aga mina tahan muud. Mina otsin kohta, mis oleks korraga reaalne ja sümboolne, kus jalg oleks maas, kõht oleks täis ja ilmasammas ulatuks taevasse välja. Kust enam ei peaks edasi minema.

Millal jõuab kätte see aeg, kus kõik tehtud saab? Päev, mil päike on säravaim kui varem ning õhus on tunda värskete maasikate lõhna.

Issand, kuidas ma praegu tahaksin jälle purjus olla.

Kell on 4:45. Korteris hakkab jahedamaks minema. Sooja voolab välja, aknad on kaetud uduga. Hommikuni, selle õige hommikuni on veel aega. Aega, mis tuleb ära viita.

Käes on uus talv. Ma ikka vahel mõtlen, kuidas ma aasta tagasi siia vahel lihtsalt külla tulin. End pesema ja muidu teda vaatama. Elasin ma ju toona, aasta tagasi novembris-detsembris, veel Koidu tänaval. Ka kolmetoalises, nagu praegugi. Millest siis kaks tühjana seisid. Praegu on pea sama. Seal oli vähemalt köögis pliit olemas. Hommikuseks peapesuks tuli alati kõigepealt pliidi alla tuli teha, et sooja vett saada, noh. Külla ma tulin, ja siin ma nüüd olen.

Lugesin täna jälle seda raamatut. Mul ongi kaks raamatut, mis on kogu aeg voodis olemas. Nigov ja Weiss. Esimest lugesin. Hämmastav, kuidas ta minu mõtteid kirjutab. Ma muidugi tean, et ma ise tõlgendan need igas lugemisaktis oma mõteteks, et sellepärast ta nii mõjubki. Aga ikkagi.

Pühapäeva õhtupoolik on üksiku elus ikka see kõige raskem. Mitte et ta kuigivõrd erineks teistest õhtupoolikustest ja mitte et sa isegi mõtleksid kõigile neile perekondadele, kes on oma koosolemises (ja kes on ka pühapäeva õhtupoolikuks enamasti tülli läinud, sest ka perekondadele on see raske), aga elu mõttetuse vastu igapäevased rohud siis ei aita. See on selgemast selgem, see mõttetus ja see, et ta kuhugi ei vii. Pühapäeva õhtupoolikul tuleb sulle meelde, et Camus' suure aplombiga asetatud küsimus enesetapust jäi tal vastamata, nii kirjanduses kui ka elus. Õigemini ta vastas, aga vastus jäi kahemõtteliseks: see autõnnetus, lõppude lõppuks...

Jube on veel see, et mulle on ka teisipäev pühapäevaks. Tööl ma sel päeval ei käi, koolis ka mitte. Samas järgmisel hommikul peab alati kuskile minema. Tavaliselt kooli ja siis ka tööle.

Taipasin, et see eelmisest nädalast seisnud pudelilõpp ei kõlba siiski juua ning tegin uue lahti. Väga meeldiv. Selline see elu on, alati tahaks olla keegi muu kuskil mujal. Nägin viimasel ööl unes, et läksin jälle keskkooli. Kusjuures, üldse mitte esimest korda. Mõlemat - ei näinud unenägu ega läinud keskkooli. Mingi hetk taipasin, et kui ma enne juba olin käinud paar aastat koolis, siis ma peaks ju lõpetama hakkama. See on ikka jube, kuidas nende eksamitega hirmutatakse. Ja siis selle ülikooli hirmujutuga on sama. Eks hirm ole ikka sees alati.

Hommikul ärkasingi telefonikõne peale. Inimesed ikka helistavad väga varakult. Mulle ei meeldi end enne kella nelja voodist välja ajada. Päev tuleb liiga pikk siis.

Und ka ei saa. Isegi nüüd, kui ma kergelt purjus olen. Hea seegi, et kell on 7:15. Oleks aeg teha hommikune dušš ja kohvi minna jooma. Sellest peaks ka muidugi rääkima, et sellist kohtagi pole, kuhu alati minna saaks.