laupäev, 13. jaanuar 2007

Kuskilt on tekkinud arusaam, et mina ei vaja teid. Välja tuleb, et nii ongi. Mina annan pidevalt vihjamisi märku, et põhimõtteliselt - vabandust väljenduse eest -"kerige perse, värdjad". Kuidas teisiti saakski tõlgendada neid lõputuid katseid teiega juttu rääkida, neid sõnumeid ja telefonikõnesid? Kuidas teisiti mõistet kutset dringile? On ju loogiline, et kui keegi teid kuskile kutsub, siis ta tegelikult teid vihkab. Nii minagi.

Palun, mu kallid kaaslased, saage aru - ma vajan teid palju kordi rohkem kui te eales ette kujutada suudate.