Ainult kaks lugu:

The White Stripes - You're pretty good looking
Pulp - Bar Italia

Everythings under control. At least that's what the voices said to me last night..

Vibe on olemas. Kadriorust koju kesklinna südamesse jalutades jäi teepeale nii mõnigi ilus maja. Ilusad aknad, omanäolised arhitektuurilahendused. Väga tore on. Mõtlen ainult, et kas peaks pileti ostma või mitte? Enamus on juba ära ostnud. Mõndasid tahaks seal näha, mõndasid oleks parem ilmselt mitte..

If I could...

Haigus võtab must viimast. Hoolimata tõsiasjast, et olen maganud hiljuti tunde ja tunde, tahaks praegu uuesti diivanile heita ja silmad kinni panna. Ei suuda ärkvel olla. Ei viitsi. Aga ei saa. On laupäeva õhtu ja teate küll, mida see tähendab - töö, töö ja töö. Kõik selleks, et saaks raha, raha, raha. Et saaks juua, juua, süüa. Võidaks ometi miljoni, saaks telefoniarve ära maksta ning riigist jalga lasta. Ega muud ei tahakski.

Placebot läheks ka kuulama ehk.

Pulp - Bar Italia

Hea, et TLÜ Akadeemiline Raamatukogu üle tee on. Saab akna all seista ning Internetis surfata. Samal ajal vaheldumisi Tom Waits'i ja Ministry of Sound'i kuulates muidugi. Korraks pilku Estonia monumendil heites tuleks rääkida tähtsamatest asjadest - saatsin just külalised ära. Need viimased kaks, kellega sai veel köögi laua taha juttu ajama jäädud. Parim osa oli tänase juures see, et ega kedagi ei kutsutud. Tulid ise kõik. See ongi hea. Elu tuiksoonel, see mulle meeldib.

Ja nüüd magama minnes saab laulda. Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees, mis oli see on läinud...

Ma olen nüüd juba kaks talve üle elanud pealinnas elades. Ei saa öelda, et oleks olnud kerge aeg. Või noh, raske ka mitte. Sinusoid. Naftasse kolisin ma ühe neiu pärast. Tahtsin tema seltskonnas rohkem aega veeta. Eks natuke sai veedetud ka. Mitte just väga palju muidugi. Sealt edasi sai ühel sügisõhtul Koidu tänavale mindud. Nüüd enam ei mäleta, kas sõitsin ühe või kaks korda Velotaksoga, et saaks asjad ära veetud. Kaks vist. Teisel korral oli madrats katusel. Koiduski polnud pikka pidu. Kuigi sealne aeg vist praegu tagant järele mõeldes päris hea tundub. Suutsin toona sealse eluga ära harjuda just enne kolimist. Kappelisse. Sai terve suvi üle elatud seal. Öösiti käisin magamas, päeviti olin tööl. 250h per kuu. Vähemalt ei olnud aega igavust tunda. Ometi sai suvi läbi ja pidi kooli minema. Ma võin ausalt ära öelda, et see oli neetult tüüne. Ei olnud enam seda esimese aasta elevust sees. Tuli hakata pidusid korraldama. Et vähemalt vahel näha neid, keda kogu aeg näha tahaks. Nad ei tulnud muidugi alati kohale. Aga noh. Paraku soiku jäi seegi. Ja nüüd on kevad. Aga mis kasu sellest kõigest on?

Elu on imeline. Vana sõber Andres üritas end eile köögis satikaabliga üles puua. Ei õnnestunud. Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb. Andres on elust tüdinenud. Noh, ei saa öelda, et mina ei oleks. Kahte kaablit ei ole lihtsalt ainult. Peab täna kordamööda proovima.

Õlut tahaks.