Paar päeva tagasi vastu hommikut jõudis mulle kohale. Käes oli ajalooline aeg. Pärast kahte aastat oli taas tulnud aeg, kus mul polnud ühegi õlle raha. Ei taskus, ei kodus sahtlis ega pangakontol. Ei kuskil. Hedonist nagu ma olen, selle taipamine lõi mind suhteliselt valusalt. (Siiani olen tujust ära selle pärast.) Ostsin kõrtsist veel viimase kümneka eest sigarillo ja asusin võõra tüdruku õlut jooma. Ei ole lihtne see elu...

Nüüd on minu kord küsida. Miks ometi? Ei ole ju vaja.

Sa mu unelmate piiga, lõpuks lased magada

Rohkem kui aasta on möödas. Nii palju on juhtunud. Nii palju tutvusi on möödas. Veider, et ikka tahaks sinuga vahel kokku saada. Et lihtsalt juttu ajada, ei muud. Ma tõesti ei taha muud, kui lihtsalt rääkida. Ööd ja päevad. Lihtsalt niisama. Ilma põhjuseta.

Mäletad, kui me polnud pikka aega näinud ja siis uuesti kokku saime. Tahtsid mulle mu õppematerjalid tagasi anda. Telefonis rääkisime teineteisest mööda ja ootasime erinevates kohtades. Vihma sadas, aga ma olin õnnelik. Olin.

Ma nüüd ei taha midagi halvasti öelda Saku joogimeistrile. Tean, et keskine ilus naisterahvas seda ametit seal peab. Ometi ei saa ütlema jätta, et too väidetavalt "Mojito-maitseline" jook on ikka paras solk. Andke andeks, aga ma ei tunne ei laimi ega piparmündi raasugi selles maitses. Võib muidugi tekkida küsimus, et miks ma teda joon? Puhtast laiskusest. Ta seisis siin laua peal ja õlu on kaugel esikus..

Ja midagi ju peab ometi jooma sel ilusal ajal..

Välja tuleb mõelda uus plaan edasiseks tegutsemiseks. Praegusest olukorrast tuleks kiiremas korras lahti saada. Ei ole normaalne, et ma ei saa mitte ühelgi päeval nädalas end enne kella kahte voodist lahti. Hispaanias sai lausa 8 paiku tõustud, oh head. Mis siis siin nüüd viga on, et äratuskell kinni lendab ja rahulikult edasi magan. Kass ka ei ründa enam eriti mööda voodit ringi hommikuti, on vist ka elust väsinud.

Käisin poes. Lolli peaga ostsin õlle ja granaatõuna värskust, mida Saku D-Lighti sildiga pudelisse on villinud. Ei ole see ikka õige jook. Hea, et sai normaalselt õlut ka ostetud.

Pärast jäin jälle pikemalt diivanile istuma ja oma lemmikfilmi vaatama. The Shawshank Redemption. Ei saa ikka üle, kui hea see film on. Ja siis tulid jälle ka oma mõtted jälle pähe. Peab ikka tagasi Hispaaniasse minema, seal oli ikka tunda korraks, et hingerahu on võimalik saavutada. Muidu jäängi siin igal õhtul õlut ja veini libistama, tundmata, et miski taas hea oleks. Seal oli hea, tõesti..

Kultuuriinime nagu ma olen. Istusin maha ja lugesin paari ropsuga selle viimase LR'i ära. Hää oli. Valetin Kuik. Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev. Lugege ise ka. Laupäevad ongi head. Saab rahulikult ahju kütta ning asjade üle aru pidada. Mõtelda, et mis nüüd edasi saama hakkab. Läita sigarillo ning vaadelda keerlevat suitsupilve. Kuulata Andrese toodud poola päritolu rokk-muusikat. See on hea kõik. Kui nüüd ainult varsti jälle tööle ei peaks minema..

Mina olen tagasi.

Mille jargi inimesed votavad endale vahel oiguse teiste eest otsustada?