Rose,

Mul on tunne, et too trafaretne "Hea Rose" kirjaalgus hakkab kuidagi ära manduma. Mitte, et ta vale oleks, aga kõlab veidralt. Sa tead niikuinii, et Sa kõige parem oled ju. Mina mäletan nii vähemalt Sind.

Töökoht saladus pole, mitte eriti vähemalt. Ma ei suuda muidugi ette kujutada, mis ma teeks, kui Sina sisse astuks. Tööajal ju rääkida ei tohi tuttavate-sõpradega. Piinleks lihtsalt ja üritaks võimalikult palju Sinu lauda asja teha. Vahetaks viis korda tuhatoosi vähemalt, hoolimata sellest, et Sa ei suitseta. Ma pean veel muidugi mõtlema, kuidas ma uue koha Sulle teatavaks teen. Ma ei taha, et see siin lehel kuidagi kirjas oleks. Pole vaja, et valed inimesed millelegi järele saaksid. See ei tuleks kasuks ei töö- ega muudes asjades. Rahulikult võtan ikka. Töö aitab mõtteid summutada ainult. Hea on, kui ei pea kogu aeg mõtlema enda asjadele. Tööl olles mõtled kogu aeg vaid sellele, et too oma pasta kätte saaks ja too teine ei peaks oma mahlaklaasi juba 10 minutit ootama. Eelmises kohas polnud seda nii palju. Õigemini üldse polnud. Kohv valmis ja kõik. Ma ei tea muidugi, kas see Sind huvitab, aga äkki.

Ilmselt sel ajal kui Sina mu kooli ees olid, istusin mina loengus. Ja kummalisel kombel ongi nii - minagi tahan Sind linnas kohata, aga kardan seda samas kõige rohkem. Et kui Sind kohtan, kuidas siis on. Lotman rääkis täna loengus armastusest. Ja armukadedusest. Sellest, et nad pole omavahel seotud. On hoopiski vastandid, sest armukadedus pole seotud armastuse vaid omanditundega. Kui kedagi armastad, tahad Tema jaoks kõike teha, oled valmis kõigeks. Ohverdad Tema nimel kõik, annad ära kõik. Armukadeduse puhul aga hoiad kõik endale. Nii on lood.

Üritan nüüd uinuda, mõeldes ikka Sulle.

Sinu Auguste.