Ma olen nüüd juba kaks talve üle elanud pealinnas elades. Ei saa öelda, et oleks olnud kerge aeg. Või noh, raske ka mitte. Sinusoid. Naftasse kolisin ma ühe neiu pärast. Tahtsin tema seltskonnas rohkem aega veeta. Eks natuke sai veedetud ka. Mitte just väga palju muidugi. Sealt edasi sai ühel sügisõhtul Koidu tänavale mindud. Nüüd enam ei mäleta, kas sõitsin ühe või kaks korda Velotaksoga, et saaks asjad ära veetud. Kaks vist. Teisel korral oli madrats katusel. Koiduski polnud pikka pidu. Kuigi sealne aeg vist praegu tagant järele mõeldes päris hea tundub. Suutsin toona sealse eluga ära harjuda just enne kolimist. Kappelisse. Sai terve suvi üle elatud seal. Öösiti käisin magamas, päeviti olin tööl. 250h per kuu. Vähemalt ei olnud aega igavust tunda. Ometi sai suvi läbi ja pidi kooli minema. Ma võin ausalt ära öelda, et see oli neetult tüüne. Ei olnud enam seda esimese aasta elevust sees. Tuli hakata pidusid korraldama. Et vähemalt vahel näha neid, keda kogu aeg näha tahaks. Nad ei tulnud muidugi alati kohale. Aga noh. Paraku soiku jäi seegi. Ja nüüd on kevad. Aga mis kasu sellest kõigest on?