reede, 1. juuni 2007

with you i'm nothing

Istun siin avatud akna all, tuul puhumas Rävala puiesteel puid ja kardinaid mu köögi aknal. Mõtlen esmaspäevase kontserdi peale. Tõesti, nagu mainisid postimehe ja päevalehe artiklid - oli mage. Siin pean nõustuma ka anonüümse kommenteerijaga, polnud tõesti elu. Süütan järjekordse sigareti. Miks küll kõik on nii nagu on? Kas eelmises elus oli parem?

Aga samas. Kontserdil olles sain ma aru, miks mul seda vaja oli. Kuulasin lugusid häid ja nägin enda kõrval neid, kes tõeliselt olulised mulle - mõistsin, nemad ongi sõbrad. Igal ajal. Ja see oli uus kogemus Placeboga seoses. Kui nüüd üksi kodus Placebot kuulan, ei tule enam meelde kogu see sitt, mis varem olnud, vaid see kontsert, kuhu läksin oma sõpradega. Nendega, kes on tähtsad.