Kallis Rose,

Päevast päeva, hommikust õhtusse ma lihtsalt olen. Ei miskit muud. Vahel saan midagi loetud, ehk kirjagi pandud. Tegemata tööde hulk suureneb sellegi poolest iga hetkega. Tellimusi muudkui tuleb ja tuleb. Kahjuks on need kõik sellised, mis mulle eales kaua oodatud õnne ei too. Aga töö siiski. Kui vaid teha suudaks. Üht hiljutist lugemisrõõmu tahtsingi Sinuga jagada. Ühes viimastest Loomingu Raamatukogudest kirjutab sõber Thomas Saksamaalt hästi ladusalt kõrgema keskklassi elust enne ja pärast sõda. Tegevusse, nagu ikka, on ta põiminud oma mõtisklusi esteetikast, ühiskonnast, ehk elust üldse. Tulem on tal igatahes hea. Kui mahti saad, loe.

Kuigi väljas väidetavalt kevad, õues ikkagi külm ja sajab lundki veel. Ei paista kuskilt seda kena rohelust, mida ma öösiti ikka oma unistustes näen. Sellise ilmaga ei oskagi muud miskit teha, kui kõrtsis aknaaluses lauas istuda ning lumesadu jälgida. Ja kui hoog peale tuleb, ka mõned read kirja panna. Siiani - tõsi küll - eriti pole tulnud. Ootan ehk kui ilmad soojemaks lähevad, siis loodetavasti läheb ka minu pea selgemaks. Seni aga - tuleb lihtsalt olla. Muud miskit.

Loodan südamest, et Sinul seal veidigi paremini kulgeb. Usun, et Sa tead - üle kõige siin ilmas on mulle tähtsaim vaid see, et Sina ja le petit õnnelikud oleksite.

Alati Sinu,
Auguste.