I know who I want to take me home

Näed, ongi aeg kätte jõudnud.
Veidikene rohkem kui 24 tunni pärast lõikab kirurg mulle noa sisse.

Head muusikat:
Semisonic - Closing Time
Robbie Williams - Angels
Bodyrox - Yeah Yeah

mu naer on sinu jaoks

Olen nüüd neli tundi järjest köögis istunud ja järele mõtelnud. Varsti on kõik selge. Korraks turgatas meelde üks kuutagune seik - sai külalisi kutsutud ja keegi ei tulnud. Elu on ikka ootamatusi täis.

On the other hand. Vaatasin korraks Orkutisse ja märkasin, et viiest inimesest, kes tunnistuse kirjutanud on sinna, neli ei suhtle minuga enam. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Elu on ikka ootamatusi täis.

Kass käib ka mööda korterit rahutult ringi. Jookseb ühest toast teise ja teeb imelikke hääli. Hüppab sülle ja vaatab pikalt otsa. Vahel tundub, et ta isegi ehk mõistab, rohkem kui teised. Hirm on.

with you i'm nothing

Istun siin avatud akna all, tuul puhumas Rävala puiesteel puid ja kardinaid mu köögi aknal. Mõtlen esmaspäevase kontserdi peale. Tõesti, nagu mainisid postimehe ja päevalehe artiklid - oli mage. Siin pean nõustuma ka anonüümse kommenteerijaga, polnud tõesti elu. Süütan järjekordse sigareti. Miks küll kõik on nii nagu on? Kas eelmises elus oli parem?

Aga samas. Kontserdil olles sain ma aru, miks mul seda vaja oli. Kuulasin lugusid häid ja nägin enda kõrval neid, kes tõeliselt olulised mulle - mõistsin, nemad ongi sõbrad. Igal ajal. Ja see oli uus kogemus Placeboga seoses. Kui nüüd üksi kodus Placebot kuulan, ei tule enam meelde kogu see sitt, mis varem olnud, vaid see kontsert, kuhu läksin oma sõpradega. Nendega, kes on tähtsad.